Ratsakool

1p

Hobuse roll meie kiiresti muutuvas maailmas on tänapäeval seotud inimeste vaba aja sportliku sisustamisega. Selle ülesande lahendamiseks oleme rakendanud enda teenistusse kõik eesti oma hobusetõud, kusjuures igaühel neist on selles missioonis täita oma roll. Talu ratsakoolis on ülesanded jagatud järgmiselt: (aga las nad jutustavad ise oma töödest – tegemistest )

12

Eesti raskeveohobune: noor inimesehakatis (tavaliselt on heal juhul hobuseid ainult kaugelt näinud), juhul kui ta on otsustanud oma vaba aega koos meiega veeta, teeb kõigepealt minuga tutvust. Peremees paneb siis mulle vana hea rivisadula selga ja juhib mind pikkade ohjadega. Liivaplatsil tõstetakse siis mulle see inimlaps sadulasse ja hakkamegi siis koos rahulikult sammuma. Esimesed korrad on päris lahe, ei pea isegi traavima, mitte et mul midagi selle vastu oleks, aga kui käsku ei anta, ega ma siis omapeaga ka midagi ette võtma hakka. Hiljem tuleb neid kordi küll, kus tuleb päris pikalt sörkida, nii et vahepeal kipub lausa kopp ette tulema. Õnneks jagab Peremees minu hingeseisundi ära, päästab mu korde otsast, kargab selga ja siis teeme platsil mõned kiiremad ringid, siis veel veidi lõdvalt traavi. Pärast seda mõnusat vaheldust võin ju veel korde otsas veidi traavida. Kui mu väike ratsanik istaku enam-vähem selgeks saanud, on meil koos natuke lõbusam, sest siis pääsen ma korde otsast ja saan koos väikese inimlapsega vabalt platsil ringi jalutada, ratsmed on nüüd tema käes. Noh, mis ta siis nüüd tahab? Suruks nagu säärtega, või ei suru – mitte ei mõika – ahaa. Peremees plaksutab piitsa – tuleb sörki teha. No mida ta nende ratsmetega jõnksutab, oh raputaks õige pead. Õnneks sai tänane sõit otsa, no vähemalt saan pärast boksis paar käärdu leiba lohutuseks. Eks need mõned korrad ole natuke tüütud, kui väikese ratsaniku käed veel korralikult minuga kontakti ei suuda hoida, aga muidu on ta tubli – kehaga liigub kenasti minu rütmiga kaasa, tasakaal täitsa olemas.

Paari nädalaga hakkan juba selle inimese käskudest päris hästi aru saama. Kontakt kätega mõnusalt olemas, poolpeatustel võiks ju säär ja puus vähe konkreetsem olla, aga ta ju alles nooruke ka. Natuke isegi kahju, et nüüd mu latrinaabriga tegelema hakkab ja minul tuleb järgmise noorukiga tutvust teha. Aga mis parata, Peremees räägib, et tasuta lõunaid pole olemas ja kui tahad ikka veidike kaeru nosida, siis tuleb ka natuke vaeva näha. Mõnikord saan vahelduse mõttes ka pulkade vahel joosta, millede teise otsa on mingi naljakas kaadervärk kinnitatud. Eriti lõbus on see siis, kui terve ilm seda valget ollust täis on.Teinekord sõidab hoovi mingi suurte akendega ja ratastega kast, kust siis väikseid inimesehakatisi karjakaupa välja jookseb. Siis tuleb mul asuda pulkade vahele ja suures karjakoplis mõned kiiremad ringid traavida – tegelikult päris lõbus ettevõtmine ja tundub, et inimpõnnidele meeldib ka, sest seda kiljumist ja karjumist on sealt tagant kosta päris kõvasti.

 

4

Teiega muljetas NIKITA, 7.a. ERV – mära, omadele NIKI

Eesti hobune: no nii, täna siis tulid Peremees ja see sinise kiivriga tüdrukutirts ka lõpuks minu latrisse. Siiani on ta küll paari kuu jooksul mulle kolm korda nädalas porgandit ja õuna pakkunud, suuremat sõprust aga mu boksinaabrist Niki – prouaga pidanud. Proua rääkis, väike kahjutunne hinges, et hakkab juba asjale pihta saama, konkreetsusest jääb veel vajaka, aga muidu pole viga – käsi rahulik ja istak tasakaalus. Nii, Peremees jättis meid kahekesi, no ega me nüüd päris võõrad ka pole, aga natuke võiks ju pulli ikka teha – keeraks õige oma tugevama poole (tagaveerandi) tema poole. Näe, ei jooksnudki boksist välja, hiilis päris osavalt mulle külje alla. Häälitseb päris rahustavalt, annab mulle puhastamise harja nuusutada – on jah minu oma. Hoiab üht kätt minu rinnakul, teisega silitab mind harjaga, selge – läheb välimuse korrastamiseks. See on päris meeldiv ja rahustav tegevus, ta võiks isegi tugevamalt harjale rõhuda – saaks massaaži ka tehtud. Näe, Peremees tuleb valjad peos – huvitav, kes mind valjastama hakkab? No selge, Vana tuleb ise – mõistlik otsus, ega mulle eriti meeldi, kui selle ebamugava asjaga kaua pusitakse, mõned ebameeldivad asjad siin ilmas tuleb tuleb lihtsalt naksti ära teha, siis on see asi unustatud. Nüüd on kord sadula käes, seda sätivad mulle lausa kahepeale selga – no selge see, üsna oluline asi, asukoht peab olema õige, valtrap ei tohi kortsu jääda, viimane nihutus peab olema pärikarva. Nüüd siis suundume liivaplatsile, saab näha, kas Niki – proua jutt ka tõele vastab. Nii Vana pingutas sadulavöö, noh vähemalt sadulasse sai tüdruk küll kergel moel, eks Vana toestas teise külje jalust ikka ka. Täna sain päris pikalt jalutada, oleks ju võinud traavidagi, aga noor ratsanik ei avaldanud initsiatiivi – ju siis tahtis minu liikumisrütmiga veel harjuda, et ennast päris kindlana sadulas tunda (tegelikult on mul kuri kahtlus, et Vana ei lubanud ka – eks meiesugustega suhtlemisel olegi peamiseks reegliks – kiirusta aeglaselt). Oma eelnevatest kogemustest tean, et järgmine kord proovime juba traavi ja peagi jõuame ka galopini. Kui tirtsul püsivust jätkub, eks siis alles see tõeline koostöö algab, kui koolisõidu peamisi elemente harjutama hakkame.

Nii mu eluke siin väikeses ratsakoolis siis kulgeb, eks ta võiks natuke põnevam ju olla – tõsisemalt spordis osaledes ehk vast, pole siiani aga endale sobivat partnerit leidnud. Vanaga on küll tore metsade vahel ringi kapata, kuigi see füüsiliselt päris pingutav on. Peremees räägib küll, et raskusi peaks just elus lausa otsima, mitte vältima, sest läbi nende muutume aina tugevamaks ja tugev hobune (loe: isiksus) on ilus, ilus olla on aga uhke ja hää. Ma saan nii aru, et see on rohkem inimeste psühholoogia värk, mina püüan ikka elus võimalikult lihtsamalt läbi saada.

Muljeid jagas VUPS, 9.a. Eesti – tõugu ruun, omadele ikka VUPS

wp_20160225_17_17_26_pro(tuntud ka varjunime all “Must iludus”)

 

Tori sporthobune: täna on siis minu päev, kaks – kolm korda nädalas tuleb Peremees minu juurde boksi harja ja kammiga ning koos põhjaliku puhastamisega saan ma ka korraliku massaaži osaliseks. Meile see igaljuhul meeldib – olen emmet ja Niki-prouat omavahel arutamas kuulnud, et korraliku harjamise eest võiks isegi ühest söögikorrast loobuda. Peremees libistab mulle päris oma päitsed pähe ja juba jalutamegi liivaplatsi poole, ahaa, seal ootab meid see sinise kiivriga tüdruk, kes mulle vahetevahel õuna pakub. Ma juba aiman, mida nad minult ootavad – nimelt meeldib neile kahele hirmsasti vaadata, kuidas ma seal treeningplatsil ringi kihutan. Selle tegevuse vastu pole mul küll kohe midagi, üsna lõbus on mõnusal pinnasel kiirust nautida, neil on küll pikad piitsad kaasas, mida nad ainult lõpupoole saavad minu ergutamisek kasutada, et ma ikka veel jalutaks, mitte ei tegeleks püherdamise, või lihtsalt maailma avastamisega. Tegelikult on mul päris hea meel, et siin väikeses metsatalus ilmavalgust nägin, õnneliku lapsepõlve jaoks on mul kõik tingimused olemas – korralik ninaesine, normaalne päevarežiim   (päeval koplis, öösel boksis – tõsi suvel parmude ajal oli vist vastupidi) noh, vahet pole, tähtis on ju värske õhk ja hea seltskond.

7

Muljetas Capella II, 1,2 .a. Tori mära, omadele Capella

/-Capella II on müüdud Hr. Andres Kallaste` le, Tori hobuse “vaimsele isale”, – hoiame aga koduleheküljel tema elukäigul silma peal, kuna ta on meie talli emasündinud hobulaps -/