Kohtumised

   Inimese  elutee  ongi  üks  kohtumiste  jada  –  iga  uus  kohtumine  jätab  meile  oma  jälje  ja  muudab  meie  suhtumist  ümbritsevasse .  Alljärgnevalt  saate  tutvuda  meie  talu  värvikamate  hobuisiksustega ,  kellega  meil  on  olnud  au  kohtuda :

KALLI – 23207 T – raudjas mära – sünd. 10.05.88.a. (Isa – Kraver 8505T/HANN ; Ema – Hüpi – 19281 H )

Teenistuskäik: 1992.a. Luige k. Harjumaal – vabariiklikul tõuloomade konkursil – parim tori tõugu mära
aastatel 1992 – 2001 toonud ilmale 7–se hobulast
Vaike talus sugumära rollis alates aastast 2002 – 2011

Keskmine on Kalli
Keskmine on Kalli

Kalli oli meie talu esimene sugumära, kellele panime oma lootused hobumajanduse arenguks. Tegelikkuses ei õnnestunud meil temalt saada rohkem, kui ühe varsa, kes oli küll lootustandev ja kes õnnestus meil ka müüa suuremasse kasvandusse juba noore säluna. See, et meil paljud paaritamised tulemusi ei andnud, tuleb kirjutada meie endi kogenematuse arvele. Nimelt on hobustega mõnikord nii, et kui nad on noorena tihti varssunud, siis on võimalik, et pikema vahe korral kipuvad nad tiinestuma topelt s.t. tekib kaks loodet ja siis on oht tiinuse katkemiseks. Nii on looduse poolt seatud, et hobuslane peaks ilmale tooma ühe varsa. (Siiski on ka Eestis sündinud kaksikuid, kuid see on ikkagi pigem õnnelik erandlik juhus, kui reegel.)
Nii et Kalli elu möödus meie talus peamiselt seltsidaami rollis, kuna ta just algajatele ratsutamiseks ei sobinud ja mina ise ka ei hakanud teda vanas eas enam treenima, sest nooremad hobused võtsid oma aja ja metsatöö kõrvalt ei olnud selleks ka mahti. Karjahobusena oli ta hea juhtmära, kes oskas end kenasti juhi rolli sättida. Kuigi ta oli oma välimuselt tori vana tüübi etalon siis tänu tema rollile sugumärana, tal teiste pereliikmetega erilist suhet ei tekkinud – mina muidugi moodustasin erandi, sest tema põhjustas mu rangluu murde, mis iseenesest polnud ju tema süü, vaid minu enda rumal eksimus. (Selle juhtumise leiate  alamenüüst – Hobune ja inimene.)
Kuigi meie koostöö Tori hobusetõu suurendamisse polnud just viljakas, on Kallist jäänud meile ilus ja meeldiv mälestus.

 

NIKITA – 6257 ER – raudjas mära – sünd. 04.04.1999.a.
Isa – Naksur 2137 ER Ema – Ragna 6183 ER
12

Teenistuskäik : Sünnikoht ja kasvataja – Silvi Keskküla Pajusti, Lääne- Virumaa
* Osalemine 16.06.2001.a. Eesti Raskeveohobuste Päevast Iisakul
* 25.04.2003.a. Vaike talus kasutusel sugumärana
* 2004 .a. osales edukalt veo – ja sõidukatsetel Toris , ning  mängufilmi “ Malev” võtetel
* 2005 .a. sünnitas täkkvarsa Ekstor
* 2007 .a. sünnitas märavarsa Vesta
* kuni 20.01.2009 .a. Vaike talu ratsakooli alustugi

Nikita tuli meie tallu Tartumaalt 2003.a. kevadel, et asuda sugumära rolli. Tema täku juures käimised kujunesid väga meeldejäävateks ja leiavad käsitlemist eraldi lugudena. Samuti leiavad kajastamist eraldi meie kodused kui ka “Maleva” filmivõtete seiklused.
Nagu juba aru saite, oli Nikita kuulsa sugupuuga ( tema ema-ema oli kõigile hobusekasvatajatele hästi tuntud – Eleegia – kes tegi tegusid üleliidulisel areenil ) raskeveomära, kes küll ise oli natuke kergema konditsiooniga ja meenutas eriti oma nooruspõlves vana – tori hobust. Kuigi ta leidis kasutust meie talus ka vankrihobusena, meeldis meile temaga eelkõige ratsutada. Ja mulle jäi mulje, et tallegi meeldis pigem ratsanikuga mööda heinamaid kapata, kui vankri ees sörkida ja päris tõsised raskeveohobuse kohased jõuvedamised jäid tema poolt sooritamata. Oma rahuliku loomu tõttu sobis ta hästi algajatega sõiduks ja oma suure kasvu tõttu ei olnud ka probleemi raskemate ratsaniku sõidutamisega, mida näiteks eesti hobuse puhul vahel võib juhtuda. Seega polnud meie peres kedagi, kes poleks temaga ratsutamisrõõmu jaganud. Ja praeguse momendini pole ka teist hobust, kelle seljas ma ise oleks rohkem aega veetnud. On ju tuntud tõde, et kui tahad kedagi tundma õppida – mine temaga koos matkale. Nikiga ( hellitusnimi omade vahel ) sai ette võetud päris pikki retki ja nendeks valmistudes, tuli ka loomulikult eelnevalt nädalaid treenida nii lühematel kui pikematel distantsidel. Pikim ühe päeva retk kujunes 40 km pikkuseks, millest leiate ka kodulehelt eraldi loo lugude rubriigist.
Niki oli hobu, kellele võis alati kindel olla – tema rahulikkus ja terve närvikava hoidsid ka teisi karja nooremaid või kuumaverelisemaid liikmed liigsest tõmblemisest . Mul on selgelt silme ees pilt, kui maja juures sõid kolmekesi rohtu kolm hobu : Niki (ER), Kalli (T) ja Vups (E) e. siis pikemalt – Eesti Raskeveohobu ,Tori hobune , Eesti hobune. Kui siis maja nurga tagant suure hooga meie valge kass hobuste juurde tormas, siis mõne hetkega oli Vups karja – aia nurgas, Kalli ka kohe sinna jõudmas, kuid Niki kergitas ainult pead. Kui nad kõik oleks ummisjalu minema tormanud, oleks nad aiast lihtsalt läbi jooksnud (tegemist oli väikese õunaaiaga). Ja hobuste, nagu ka inimeste puhul on paanika nakkav . Kuna Nikiga midagi hullu ei juhtunudki, siis jäi seekord aed püsti ja koos hakati jälle rahulikult rohtu näksima. Hobuste puhul on kõige parem see – et nad on siirad ja ausad s.t. nad peegeldavad tegelikult meile tagasi meie enda suhtumist. Loomulikult on neil saakloomana omad hirmud ja kollid, kuid neid ette aimates saab hobustega suhtlemist ainult nautida, sest nagu juba mainitud sai, on nende reageering alati aus ja tagamõtteta e. omakasupüüdmatu .

 

wp_20160225_16_20_52_pro

Vups  –  3767 E  –  must ruun –  sünd. 28.05.1997
(  isa – Vigur 682 E ; ema – arda 3275 E )

Teenistuskäik  :  sünnik.  Pihtla HK
*  19.08.1999.a. osavõtt  eesti tõugu noorhobuste katsetest – I auhind (47p)
*  03.03. 2002 .a. asus elama Konguta valda, Tartumaale Kertu Toomi juurde
*  15.11. 2002 .a – st  Vaike talu kodakondne
*  2004 .a.  osalemine m/v “Malev”filmivõtetel Tšingis – Khani sõjaratsu rollis
*  kuni  2016 .a.  kevadeni Vaike talu ratsakooli raudvara

Sajandivahetusel oli Eestis populaarne hobuste ühe miili galopivõidusõit ja sellel alal peeti ka eraldi arvestust eesti hobuste osas. See oli hea võimalus oma hobuste näitamiseks ja selle raames peeti ka hobuste iludusvõistlusi.
Kui Vups oli Saaremaal elanud muretut karjahobuse elu, siis Tarumaal tuli tal hakata ratsahobuse leiba teenima. Meie talu peretütar Vaike hakkas temaga tegelema ja ratsatreeningutel pöörati esmatähelepanu galopi võistlustele. Nende esimene etteaste toimuski Vidrike galopil. Loomulikult olime ka Pärnumaalt kohale sõitnud oma võistlejapaarile kaasa elama ja suurest hobu – šõust osa saama. Ilmaolud võistlusi just ei soosinud, kuigi võistluspäeval väga hullusti just ei sadanudki, oli eelmiste päevade vihm raja väga libedaks ja pehmeks leotanud.  Eks see asjaolu  lisas muidugi veelgi vaatemängule vürtsi ja kukkumise esines igas sõidus. Kahjuks tabas see saatus ka meie võistluspaari ja esimene võistlus lõppes katkestamisega. Kuid sellel õnnetusel oli ka oma positiivne pool. Nimelt andis see võimaluse Vupsile näidata oma “tõelist palet”. Kuna kukkumisi oli selles sõidus päris mitu, siis oli võistlejatel pärast päris tegu, et oma ratsusid küla pealt kätte saada. Ainukese meeldiva erandi moodustas meie võistluspaar – Vups tuli pärast väikest ringi vabatahtlikult Vaike juurde tagasi, justkui uurides – et kas jätkame ?
Kuigi oli selge, et Vaike ja Vupsi eluteed lahknevad, ostsime ikkagi selle oma ratsanikule lõpuni truuks jäänud hobu oma talli ja pole seda kordagi kahetsenud. Kuigi ta polnud just “lihtne” sõita, oli ta oskaja ratsaniku jaoks suurepärane ratsu, kes tõesti nautis koostööd inimesega. See, kes Vupsiga kenasti hakkama sai – võis ennast õnnitleda – ma oskan tõesti ratsutada! Eks nii mõnigi temaga sõitnutest pidi talli juurde jala tulema, kuid siis pidid endale selgeks tegema – mida ma veel ei oska? Ja vastus oli tegelikult väga lihtne – kui sa ei suutnud tema liikumisega harmooniliselt kaasa minna, ehk siis segasid tema tasakaalu – siis oli tulemuseks ohjeldamatu kihutamine, see mida talle esmalt õpetatud oli e. siis ratsutajate keeles ei saanud hobu ratsaniku soovidest aru. Sest hobuse juhtimine sadulast ju põhinebki ratsaniku poolsete märguannetega läbi tasakaalumuutuste, sääresurvete ja – asendite kaudu. Ratsmetega e. siis kätega mõjutamine on oluline, kuid mitte primaarne. Ratsmete kaudu peab ratsanik suutma hoida sujuvat kontakti ja vastavalt soovile siis mõjuma järeleandvalt või tagasihoidvalt. Nende põhitõdede vastu ei tohtinud Vupsiga sõites eksida. Mis tegelikult tegi temast ratsutamishuvilisele hea õpetaja.
Alati tekitas sooja tunne südamesse, kui peretütar meid külastas ja Vupsiga koos – olemine e. siis väike ratsamatk kujunes alati neile meeldivaks taaskohtumiseks.
Kuna ta ruunati tavapärasest hiljem, oli tema käitumises säilinud tugevalt täkule omaseid jooni. Temas oli säilinud täkule omane edevuse ja esinemise pisik. Eriti selgelt paistis see välja, kui Vupsiga “Maleva” filmivõtetel osalesime. Kuna temaga sõitis varalahkunud Dajan Ahmetov, kes valdas ratsutamise põhitõdesid, sujus nende koostöö väga hästi ja neile ei olnud probleemiks ka pikad duubelstseenid surisevate kaamerate ees. Mulle jäi küll mulje, et Vups oli täiesti teadlik filmimaailma telgitagustest ja nautis täiega toimuvat.
Minul endal tuli ka mõned 10 km – sed retked Vupsiga ette võtta. Käisime nimelt Kilingi – Nõmmes laatadel lapsi sõidutamas. Laste sõidutamise vastu minu käekõrval jalutades polnud Vupsil küll midagi, kuigi see võis pikapeale üsna tüütuks muutuda. Eks siis tuli vahepeal natuke vahelduseks otsida mõni rahulikum metsatukk väikeseks ratsaringiks ja siis saime oma põhitegevust jälle jätkata. Selles suhtes olime küll üsna sarnased, et väga rutiinsete tegevuste fännid ei olnud me kumbki.
Loomulikult oli Vups ka esimene, kes meil suusatajat vedas. Maailmas tuntakse sellist spordiala skjöringuna. Et oleks veel põnevust juures, valmistatakse rajale ka hüppeid, kust siis hobusega mööda kapatakse aga suuskadel sõitja peab hüppest üle sõitma. Päris sellise tasemeni me ei jõudnud, sest ega neid sõitjaid, kes on võimelised põhimõtteliselt veesuusatamist harrastama eriti leida pole. Perepoegadega  sai ikka katsetatud, kui vähegi lund oli, kuigi sel perioodil  ( kui me seda atraktsiooni katsetasime ), olid aga pidevalt Eestimaal lumevaesed talved. Aga varustus on meil olemas ( vaja on sori rakendit ), kuhu saab suusataja nööri kinnitada ja lumeolude paranedes ning huviliste olemasolul saame seda atraktsiooni alati proovida.
Kuigi Vupsile ei olnud antud väga pikka eluiga möödus ta elu vähemasti meie talus üsna tegusalt ja ilma vigastuste ja haigusteta. Kõigile, kes temaga vähegi pikemalt kokku puutusid jätti ta vaieldamatult eelkõige oma temperamendi ja ustavusega kustumatu mälestuse.