Teised meist.

Metsamehest põllumeheks .
10509394_806233329387730_1360937061_o
Vambola Bakhoff on kõrgharidusega metsamees. Kolmteist aastat oli ta Pärnumaal Massi metskonnas metsaülem. Metskondade ühendamise kampaaniaga Massi metskond likvideeriti ja metsaülem jäi tööta. Aga kodu oli Sigaste külas metsade keskel olemas. Oma ehitatud. Kuhu sa kodust lähed?
Metsamehel polnud muud valikut kui hakata metsamehest põllumeheks. Maad polnud (välja arvatud 2 ha majaümbruse maad), maa tuli osta. Vambola ostis riigilt 35 ha metsa ja 15 ha rohumaad viiekümneaastase maksetähtajaga.
Oli selge, et suurtootmist nii väiksel haritaval maal arendada ei saa. “Väiksel pinnal suurt raha ei keeruta,”ütleb Vambola ise. Norras reisides ja sealseid talusid vaadates oli Vambolale meelde jäänud, et seal kasvatati palju lambaid ja kitsi. Vambola otsustas ka oma talus pühenduda kitse-ja lambakasvatusele ning lisaks muretseda hobused, mis olid olnud tema lemmikloomad lapsest peale.
Raamatutest uuris Vambola järele, mismoodi kitsekasvatus käib. Lambakasvatusseltsist sai ta teada, kus kitsekasvatajad tegutsevad ja kes karja müüvad.
“Tõin esimesed kitsed Tartumaa vanahärra käest, kes ise neid talitas ja lüpsis. Lüpsmiseks tõstis vana kitse laua peale ja istus siis ise laua taha. Käed sõrmitsesid nisasid nagu istuks ta arvuti taga. Vana ütles, et ei taha lüpsmise ajal kummardada,”räägib Vambola esimesest kogemusest. Praegu on Bakhoffidel kitselaudas samuti ehitatud lüpsmiseks kõrgem alus, kuhu loomad ise peale ronivad ja ämbrist jahu nosivad, samal ajal kui perenaine Merike pingikesel istudes udarat tühjendab. Tegelikult on olemas ka lüpsimasin, mida suvel, piimatootmise kõrgajal kasutatakse.
Praegu on Vaike talu kitsekarjas kümmekond põhilooma ja poegimiste järel kasvab kari paarikümne peani. Rohkem praegusesse lauta ei mahugi.
Kitsed on kohalikku maatõugu ja Vambola ütleb, et natuke on siinsete asukate soontes ka norra kitsetõu verd. Hea piimaanniga saame tõug Vambolale ei meeldi. “On liiga suured, teevad hobuse häält ja tahavad palju süüa,”ütleb ta. Ja lisab: “Meile meeldib kasvatada rohkem kohalikke looma- tõuge nagu näiteks on ka maatõugu lehm. Nende piim on väärtuslikum ja meie kitsede piima maitse on sarnane maalehma piimaga.”
Väärtuslikuma piima tootmine ongi kitsekasvatuse mõte. Teine lisaväärtus on mahedus. Talu on vormistatud mahetootjaks. Mingeid väetisi peale oma talu loomade sõnniku ei kasutata ja mingite umbrohumürkide järgi pole ka vajadust.
Vaike talu kitsepiimal on oma tarbijaskond. Suvel suurem ,talvel väiksem, sõltuvalt piima kogusest. Suvel teeb perenaine kitsepiimast jogurteid ja toorjuustu,. Merike väidab, et igal juustuteol on veidike erinev maitse, kuna see sõltub väga paljudest
erinevatest teguritest.
Üksi kitsepiima tootmisega peret üleval ei pea. Peremees ütleb, et praegu on see veel osaliselt nagu hobi ja eelkõige oma pere üks põhilisi söögipooliseid. Kitsepiim on iga päev pere toidulaual ja pererahvas on veendunud, et see aitab hoida tervise korras.
Vambola  teenib talu tegemiste kõrvalt  raha metsatööga. Ta on olnud ka erametsakeskuse piirkondliku kontrolli spetsialist. “Tegin vastava koolituse läbi,”ütleb ta selle ameti kohta. Kaugel asuvate tööandjatega aitab suhelda internet. Tänapäeval võib ka metsas elades linnas tööd teha.
Praegu võiks Vambola ja Merike juba ise teistele kitsekasvatuse tarkusi jagada. Kuna talus on veel ka lambad ja hobused, siis on karjatamisel oma järjekord. Esmalt lastakse karjamaale kitsed. “Kits on rohu suhtes väga valiv, võtab suutäie siit, teise sealt, liigub ühtelugu edasi, ühtegi maalappi rohust paljaks ei söö,”iseloomustab Vambola. Järgmisena lähevad sellele karjamaale lambad, kes teevad juba puhtama töö ja lõpuks hobused, kes viimase võtavad.”Kits on võsalõikur ja hobune muruniiduk,”ütleb Vambola.
Talviseks mahlakaks söödaks on kitsedel suhkrupeet ja kartul. Kartulikasvatusega on probleeme. Kui põldu hoolikalt ei kaitse, söövad metssead viimase kui mugula. Ka kaera peab juba enne piimküpsust ära koristama, sest sellelgi põllul teevad sead muidu puhta töö.
Hobused ja lambad
Talus on kuus hobust. Nende seas eesti tõugu, eesti raskeveo- ning tori hobune. “Hobused on mul nagu haigus. Ma ei saa ilma nendeta maal elada,”tunnistab peremees ja ütleb ratsutamine sai tema lemmikajaviiteks keskkoolipäevilt Kehta tehnikumi hobusetallis treenides.
Mida hobune annab? “Terves kehas terve vaim,”vastab Vambola. Nende talus käivad mitmed ümbruskonna poisid-tüdrukud (enamikus siiski tüdrukud) ratsutamist õppimas. “Minu juures saavad nad ratsutamise selgeks, hiljem elus võib seda oskust vaja minna. See on nagu tantsuoskuse omandamine. Alati võib seda vaja minna,”selgitab Vambola oma tööd noortega.
Lambaid on talus kümmekond. Kihnu päritoluga ja väidetavalt eesti maalamba järglased. Neid ei peeta talus niivõrd liha kui villa pärast. Musta villa pärast, mida perenaine vajab oma töös.
Käsitööd Vaike talust
Merikesel on talus oma väike villa-ja käsitöövabrik. Tööprotsess on pikk: villa pügamine, pesemeine, prügist puhtaks noppimine, kraasimine, ketramine, korrutamine, värvimine, pesemine, kudumine. Merike ütleb, et ta on iseõppija, aga nüüd õpetab juba teisi. Ja asjahuvilisi noorikuid jätkub, sest omatehtu hakkab taas moodi minema.
Osa töövahendeid, nagu kangasteljed, on vanast ajast, osa aga tänapäevased. Näiteks käsitsi käitatav kraasimismasin või uudse konstruktsiooniga vokk, mida aga vanamoodi jalaga tallates käitatakse.
Kõige iidsemal kombel aga käib lõngade värvimine. Siin on perenaisel kasutada vaid looduslikud värvained. On huvitav, milliseid toone võib saada taimede, seente või ka mandariinikoortega värvides. Näiteks vöödikseentega saab punaseid ja roosasid toone, puravikega kollast ja männiseentega rohelist värvi. Mustrid sobitab Merike ise kokku ja koob telgedel nii vaipu kui tekke. Paksud, pehmed, soojad ja mahedate värvidega beebitekid on väga populaarsed. Lambavillane tekk on tervislik, selle all ei hakka higistama. See on mahetekk, kuhu pole kunstvärvidega kübetki keemiat sisse kootud.
“Käsitsi tehtud asjadel on oma hingus,”tõdeb Merike ja tunnistab., et selliste asjade tegemine nõuab pikka kannatust. Mõned noored tüdrukud arvavad, et lähevad niisuguse aeganõudva tööga hulluks aga Merike ütleb, et tegelikult selline töö rahustab.
merike-ketramas
Väikese majapidamise mõte
Talu elutoas on ühe kapi peal ridamisi mitut värvi pikkade lintidega medalid, samas kõrval virnas diplomid. Need on antud Vaike talu kitsedele ja hobustele näitustel esinemise eest (kauneim kits, parim hobune sõidukatsetel). Kuid üks tunnuskiri kuulub perenaisele endale.
Ühel näitusel Ülenurmes korraldati lüpsivõistlus, kes lüpsjatest suudab kahe minuti jooksul lehmalt või kitselt kõige rohkem piima välja lüpsta. Võistlustulle astus ka Vaike talu perenaine Merike Bakhoff oma talu kitsega. Ja kes võitis? Võitis kitselüpsja Merike. Vambola sõnul kits tegi lehmale ära. Kuid tegelikult oli tulemus ootuspärane. Merike lüpsab iga päev käsitsi, aga suurte farmide lüpsjatel on käsitsilüps juba ununemas.
Rosetid ja karikad talu loomade ja töö eest talus on tunnustus talu töö tegijatele – See on peremehe ja perenaise rõõm tehtud tööst.
Vambola arutleb oma talupidamise üle:”Raha ei ole elus peamine. On ka muid rõõme elus. Kui kõike on palju, siis on see kolhoos. Siis on see ainult üks suur ja rõõmutu töörügamine.”
Vambola ja Merikese arvates peaks maal olema ka inimesi, kes traditsioone edasi kannavad, oskavad neid elus hoida. Kasvatavad kitsi, lambaid, hobuseid, oskavad teha käsitööd. Vaike talu pererahvas on riigile tänulik, et riik ka sellist elamisviisi toetab. See toetus ei ole elatusvahendiks, see aitab korvata seda saamata jäävat tulu, mida peaks andma mahetoodang kitse-ja lambakasvatusest, aga mida ta veel ei anna. Mida peaks andma ratsutamisteenus turismist, iidseid tradistioone järgides tehtud inimesesõbralikud käsitöötooted. On lootus et Eesti riik jõuab mingi aja pärast ka nendes asjades oma euroliidu vanadele partneritele järele.

ÜLO KALM  ( adm. parandustega )