Hobune ja inimene

„Ammu enne ratta ja kirja leiutamist hakkasid inimeste eluviisi mõjutama hobused. Arheoloogia, kunsti, kirjanduse ja etnograafia abil valgustab „Hobune“ inimeste ja hobuste suhteid läbi ajaloo – alates Aleksander Suurest kuni Tšingis-khaanini, Hispaania mauridest ja Prantsuse rüütlitest kuni Ameerika põliskultuuride hobutraditsioonideni. Tuhandeid aastaid on hobune aidanud meil elatist hankida, ringi rännata, staatust tõsta, seltsi leida ning impeeriume rajada ja laiendada.“
Sääraselt alustab oma kaanetutvustust kirjastus „Olion“ (www.olion.ee) eelmisel aastal tõlgitud J. Edward Chamberlini raamatule „Hobune“. See terane, kirglik ja üllatusterohke teos jutustab ülimalt paeluva ja säravalt õpetliku loo hobustest ja inimestest, mis ulatub aegade algusest kuni tänapäevani – jätkub tutvustus ja raamatut lugedes tuleb tõdeda, et õpetlikku leiab raamatust kindlasti igaüks – nii see , kes hobustega igapäevaselt kokku puutub kui ka need, kes sellest ohtlikust alast üsna kaugel asuvad.
Tuleb tõdeda, et vaevalt minagi seda teost ilma hobustepoolse sekkumiseta oleks lugema juhtunud. Tänapäeva kiire elutempo, mis sunnib meid üha enam tegelema asjadega, mis meile konkreetselt „raha“ sisse toovad, ei jäta just palju aega raamatukogudes kolamiseks. Õpetuseks teistele  ma siiski avaldan põhjuse, mis võimaldas mul seda õpetlikku raamatut lugeda, kuigi ega see ülestunnistus just kergete killast pole – kes siis ikka tahab enda rumalustest pajatada.
Tavaliselt lasen oma hobused karjamaalt ööseks boksidesse ikka enne pimedat, kuid mõnikord, nagu selgi õhtul on see toiming jäänud ka üsna hämara peale. Kuna karjaaia väravat ja talli lahutab sadakond meetrit, siis katavad hobused selle vahemaa võidukihutamisega. Kuna hobused olid tol saatuslikul õhtul vähe kaugemal karjamaal, siis pärast karjaaia värava avamist ja hobuste hüüdmist, hakkasin talli poole jalutama. Meie talu hobukari koosneb kuuest indiviidist (3-mära, ruun ja sälg), peale selle veel täkupoiss, kes oli juba talli toodud. Kolm hobust möödus minust suure kapakuga ja suure kaarega, nagu tavaliselt, sest ruumi on selles vahemikus piisavalt. Karja kõige vanem, tori mära , kellel juba aastaid 20 kogunenud, oli ilmselt karjamaa kaugemas nurgas ja teistest natuke maha jäänud, püüdis nüüd kaotatut tasa teha – seega kuulsin teed mööda enda suunas tulemas eriti hoogsat kapakut. Kuna ka mina olin keset teed, siis pöördusin läheneva hobuse poole ja hõikasin teda, et ta mind ikka hämaras märkaks – oma hämmastuseks nägin, et hobune ei tee mind märkamagi ja hüppasin viimasel hetkel kõrvale. Mis oli muidugi viga, sest ka hobune, kes mind siiski hõike peale märganud oli, põikas teelt kõrvale – õnnetuseks aga samas suunas, kuhu minagi olin hüpanud ja nüüd oli kokkupõrge juba vältimatu !! Igaljuhul kuulub kokkupõrge täiega galopeeriva hobusega asjade hulka,  mida ma oma elus enam teist korda kogeda ei tahaks! Pärast Suurt Pauku ja Raksatust ennast maast püsti ajades mõistsin kohe, et vähemasti rangluuga pole mul asjad korras. Fikseerisin teise käega oma häda saanud küünarnuki ja komberdasin tuppa, kus andsin olukorrast lühiülevaate ja perenaine läks ise pärast kiirabisse helistamist hobuseid boksidesse paigutama.
Tagantjärele tark olles võib muidugi mõista,  miks hobune mind nõnda hilja märkas – kuna teised hobused jõudsid juba tallini, kus süttinud valgustid pimestasid omakorda pimedusest lähenevat hobust, kuna mina olin ju tumedalt riietatud. Kuigi arvatakse,  et  hobusel on hea nägemine, ei soovita ma küll kellelgi seda sarnaselt kontrollima hakata!
Kui ma siis lõpuks kiirabiga Pärnu jõudsin, hakkas kellaaeg juba südaööle lähenema. Pabereid täites ja trauma põhjust selgitades pidin mitu korda seletama, et kokkupõrge ei toimunud auto, vaid hobusega, tagatipuks uuriti veel, millal viimati alkoholi pruukisin? Sellele küsimusele jäin küll vastuse võlgu, sest seda ma tõesti ei mäletanud. Röntgeniülesvõte kinnitas murdunud rangluu olemasolu, mille kirurgi osavad käed pärast paikset tuimestust õigele kohale vajutasid, ning õed arsti juhendamisel mulle toetavad traksid õlgadele sidusid. Varustatud kollase paberiga, mis kinnitas Pärnu Haigla EMO (erakorralise meditsiini osakond) külastamist, juhatati mind ooteruumi, kus odava automaadi-kohvi ja põnevusmäruli saatel mõõdus see kolmveerandtunnike, mis kulus abikaasal mulle Pärnusse järele tulemiseks.
Viiendal päeval pidin tulema Pärnusse, röntgenisse järelkontrolli – nii mulle vastu-võtuosakonnast vähemalt seletati – viidates ka telefoninumbritele, mille kaudu ennast registreerida saab. Esmaspäeval siis helistasingi osutatud numbril, öeldes nagu kästi, et külastasin EMO-t ja paluti tulla järelkontrolli – röntgenisse. Vastus oli konkreetne – röntgenis on elav järjekord. Kui elav, siis elav. Seepärast siis sättisimegi abikaasaga oma reisi Pärnusse nii, et satuksin peale lõunat haiglasse, kuna ilmselt hommikupoole on palju rahvast ja ega me hommikul vara poleks jõudnudki, kuna loomade talitamine võtab hommikul ka oma aja. Mind haigla juurde toonud, läks abikaasa omi asju ajama ja mina, varustanud end ühekordsete plastikust jalakatetega, suundusin heauskselt röntgeni suunas. Röntgeni vastuvõtulaua neiud aga ei tahtnud mind ilma arsti saate-kirjata oma kiiritava aparaadi manu lasta (tundus, et neil pole selleks õigustki).Näitasin küll oma kollast Patsiendikaarti .  See,  kus küll kirjas tänaseks kuupäevaks traumatoloogiline kontroll. Suundusin siis registratuuri tagasi asja uurima. Registratuuris siis saingi teada, et kuigi juba üle viiekümne aasta siin ilmas elatud, ei oska ma isegi veel lugeda – seesamune – traumatoloogiline kontroll – tähendab ju sulaselgelt, et külastada tuleb traumatoloogi s.t. arsti, mitte röntgenisse ronida!!
Võta siis kinni, keda uskuda, kas vastuvõtulaua arsti või registratuuri tädikest! Kuigi seekord jäi tädikese õigus peale – tema auks tuleb öelda, et ta püüdis mulle veel samal päeval arsti külastust saada, mis aga ei õnnestunud ja mul ei jäänudki muud üle, kui taotleda arsti vastuvõttu esmaspäevaks. Sellest lõbust ma siiski loobusin, sest nagu arvata võib, on kolme päeva pärast juba luu üsna kõvasti kokku kasvanud ja igasugune korrigeerimine säärases staadiumis tähendaks operatsiooni, mis lükkaks lõpliku paranemise jällegi kahe kuu kaugusele.
Selle looga oma seiklustest haiglas, tahan lugejale selgitada, kui keeruliseks oleme osanud oma elu tänapäeval muuta. Samas, kui vaadata juhtumit teise nurga alt, siis tänu minu õnnetule kokkupõrkele hobusega sain ma mahti tutvuda J.Edward Chamberlini huvitava teosega „Hobune. Kuidas hobune on mõjutanud tsivilisatsioone.“ Ja muidugi ka aega, et see lugu Teieni tuua. Siinkohal olekski õige moment tuua Teieni üks tsitaat eelmainitud raamatust, mis vähemasti mulle hingekosutust tõi: „Oma elu jooksul olen ma hobustega väga palju kokku puutunud.  Enamasti küll maa peal olles. Mõnikord on hobune mu sinna lennutanud ja aeg-ajalt – ikka all maa peal viibides – on mind trambitud, löödud, hammustatud, nurka surutud, tõugatud ning kord – kui ma püüdsin paari veohobust ette rakendada, kohalelennanud herilased neid aga ehmatasid ja mu jalg köie silmusesse kinni jäi – isegi kilomeetri jagu mööda teerada lohistatud.
Igaüks, kes on hobustega kaua aega tegelenud – ka need, kes räägivad hobuste ravivast mõjust inimesele – võib sarnaseid lugusid pajatada. Hobused jagavad meile lahkelt sinikaid ja luumurde ning ükski hobustega tihedalt kokku puutuv inimene ei alahinda nende võimet meid sandistada.
Niisiis paistab hobuste ravitoime olevat mõnikord puudulik. See tähendab, et hobused ei suuda meid tervendada kõigist tõbedest, eriti neist, mille nad ise on põhjustanud. Kuid nähtavasti on neil võime päästa meid meie endi käest. Mitte mõnd newage`ilikku palsa- mit jagades, vaid nõudes meilt teatavat vanamoelist keskendumist, mis sarnaneb meditatsiooni praktiseerivate õpetuste harjutustele ja kätkeb endas neist tuttavaid staadiume: kooskõla ja leppimine meid ümbritseva keskkonnaga, loobumine minakesksusest ning püüdlemine ootamatu ja hetkelise – ei enamat – äratundmise poole. Me astume esimese inimese kõrvale, kes jälgis hobust ja keda hämmastas tema jõud ja olemasolu. See on püha maa. Ent samas ka ohtlik pind.“
Mul on heameel tõdeda, et see ammune side, mis tekkis hobuse ja inimese vahel ja mis pole kunagi katkenud, on eestlaste puhul veel eriti ehedalt säilinud! Vähemasti nii arvab ka sakslasest ratsutajate tipptreener Pirk Ahlman, oma vastuses küsimusele: „Mille poolest erinevad meie lapsed teiste riikide omadest?“, vastates: „Lugupidamise poolest hobustesse. Olen treeninud paljudes riikides ja sellist head suhtumist ei ole kohanud. Seda tuleb kindlasti hoida. See tuleneb teie ajaloost ja suhetest hobustega. Selle baasil võib saada koos majanduse kasvu ja uute võimaluste avanemisega väga heaks hoburiigiks. Oluline on säilitada tunnetus, rahast üksi ei piisa.“
Ärgem siis kaotagem seda austust hobuste vastu, kuigi nad meid vahel ka vigastavad – sest ainult nendel on võime päästa meid meie endi käest!!